Fosforiidijahu – kättesaadav ja tõhus saagikuse tõstmise vahend

Fosforiidijahu on peen hall pulber või 2-5mm hallid graanulid, ilma lõhnata, ei ole hügroskoopne, on hästi hajutatav, ilma sademete mõjuta ei muutu ka pikaajalisel säilitamisel leostunuks ega kaota oma füüsikalisi omadusi, samuti puudub ohtlike ilmingute võimalus. See väetis ei lahustu vees, ei ole mürgine, tule- ega plahvatusohtlik.

Fosforiidijahu kasutatakse igat liiki pinnastes, milles on madal liikuva fosfori sisaldus, eriti tõhusalt mõjub see happelistes pinnastes ja põllumajanduskultuuride kastmise tingimustes, kus see toimib ka keemilise meliorandina.

Fosforiidijahu viiakse pinnasesse peamise väetisena kevadel, suvel ja sügisel, kasutades traditsioonilist pinnasetöötlust – mehaaniline heitmine pinnale, millele järgneb sissekündmine ja kultiveerimine.

• efektiivne mineraalväetis, mis lisaks fosforile kui põhitoitainele (R2O5, vähemalt 17%) sisaldab kaltsiumit (kuni 25%), väävlit, magneesiumi, räni ja laia spektrit mikroelemente: Fe, Si, B, Mn, Mo, Zn, Co, kusjuures mikroelementide sisaldus fosforiidijahus vastab nende keskmisele normaalsele kontsentratsioonile pinnases. Fosforiidijahus on rohkem kui 11 taimedele toitumiseks vajalikku elementi;
• aitab parandada kõigi põllumajanduskultuuride saagikust, vastupidavust erinevatele haigustele, põuale, külmale, mõjutab soodsalt põllumajandustoodangu kvaliteeti;
• stimuleerib taimede juurestiku arengut, see hargneb rohkem ja tugevamini ning tungib sügavamale pinnasesse, mis omakorda aitab parandada taimede varustamist toitainete ja niiskusega;
• pinnasse viimisel vähendab selle taimedele ja mikroorganismidele kahjulikku happesust;
• parandab pinnase füüsikalisi ja keemilisi omadusi, suurendab selle bioloogilist aktiivsust, parandab pinnase struktuuri, muudab selle niiskust ja õhku läbilaskvaks, soodustab pinnase viljakuse tõusu;
• omab olulist majanduslikku ja keskkonnasõbralikku eelist vesilahustuvate fosforväetiste ees: 1 kg R2O5 fosforiidijahus on oluliselt odavam kui 1 kg R2O5 ammofossis, arvestades vesilahustuvate fosforväetiste kasutuskoefitsienti (mitte üle 30%);
• üks tonn fosforiidijahu võib anda viieaastase külvirotatsiooni käigus teravilja saagilisa kuni 1,5-2,0 tonni;
• on asendamatu fosforväetis mitmeaastaste söödataimede kasvatamisel;
• füsioloogiliselt happeliste lämmastikväetistega koos manustamine suurendab nende omastamise määra 15-20%, mistõttu väheneb nende kulu;
• ei reosta mürgiste komponentidega pinnavett ega veekogusid, ei avalda negatiivset mõju pinnase keskkonnale ja taimedele, ka ülisuurte dooside kasutamisel;
• ei uhuta pinnasest välja 5-7 aasta jooksul või kauemgi.

Fosforiidijahu pinnasesse viimine doosiga 1,0-2,0 t/ha tagab kõrge agronoomilise ja majandusliku efektiivsuse ning soodsa fosforitasakaalu tüüpiliste külvirotatsioonide korral pikaajalisel (5-7 aastat) põllukultuuride kasvatamisel. Selle tulemusena muutub fosforiidijahu odavaimaks, kiiresti toodetavaks, kõrgefektiivseks, keskkonnasõbralikuks fosforväetiseks, millel on pikaajaline toime ja mis vähendab meliorandina pinnaste happesust ja soolasisaldust.

Fosforiidijahu kasutamine aitab kõrvaldada tekkinud fosforväetiste puuduse JA tuleks kasutada peamise väetisena, kandes seda suvel ja sügisel 15-20 cm sügavusele pinnasesse.

Fosforiidid on looduslikud mineraalühendid, peamiselt merepäritoluga. Meres olid fosfori allikaks lahustunud ja lahustumata mineraalid mandrilt, mis sisaldasid fosforit (jõed, ojad, põhjaveed, tolmutormid), elusorganismide ja taimede toitumine nendest ja nende kogunemine neisse organismidesse ja taimedesse (plankton, krabid, molluskid, kalad, vetikad jms), nende suremine ja põhja settimine. Selle tulemusel tekkisid kokkusurutud fosfaadisetetest koosnevad kihid (ladestused). Meri taandus ja põhja jäi fosfaadisetetest plaat, mis muutus poorseks, murenes, filtreerus ja peenestus – nii tekkis fosforiidijahu, ehk mis viidi miljoneid aastaid pinnasest välja merre, läheb nüüd tagasi pinnasesse.

Fosforiidijahu toodetakse eelnevalt rikastatud (fragmenteerimise ja fraktsioneerimise teel) fosforiitide peeneks jahvatamise teel, mille käigus toimub nende mehaaniline aktiveerimine. Polpini piirkonna fosforiitidest toodetud fosforiidijahu eeliseks on see, et kuni 60% selle fosfaatidest on sidrunhappes lahustuval kujul, mis on taimedele hõlpsasti omastatav. See teeb fosforiidijahu väga efektiivseks taimede fosforiallikaks, mis suudab asendada nii lihtsaid kui keerulisi vesilahustuvaid väetisi nagu superfosfaat ja ammofoss.

• Mehaaniliselt aktiveeritud fosfaadid ei suurenda pinnase happesust, need parandavad meliorantidena mullastruktuuri ning mõnel juhul ka vähendavad nende happesust;
• erinevalt superfosfaadist ja ammofossist ei reageeri mehaaniliselt aktiveeritud fosfaadid pinnases sisalduvate raua ja alumiiniumi oksiididega, mis muidu võivad fikseerida osa liikuvast fosforist, muutes selle taimedele omastamatuks;
• mehaaniliselt aktiveeritud fosfaatide mõju kestab 5-7 aastat, samas kui traditsioonilisi vesilahustuvaid fosfaate lisatakse iga kahe aasta tagant. See vähendab väetavate põllumajandusmasinate ratastest tulenevat mulla kokkusurumist ja selle negatiivseid tagajärgi;
• väetise tootmisel ei toimu fluorvesiniku eraldumist. Lähtemaagis sisalduv fluor liigub mittelahustuva ja passiivse fluoriidi (CaF2) kujul pinnasesse.

Praegu on fosforiidijahu ainus viis pinnase fosfaatseisundi parandamiseks ja raskemetallidega saastunud mulla rehabilitatsiooniks. Olemasolevatel andmetel ületab fosforiidijahu järeltoime kestus vesilahustuvate fosforväetiste oma.

Saagikuse tõstmine ja mullaviljakuse säilitamine on tänapäeva põllumajandusliku strateegia aluseks. Saagikuse tõstmise vahendiks on agrotehniliste meetoditega mineraalsete ja orgaaniliste väetiste mulda viimine. On teada, et taimed sisaldavad üle 60 keemilise elemendi. Peamine roll neis on lämmastikul, fosforil, kaaliumil, väävlil, raual, kaltsiumil ja magneesiumil.

Tohutu hulk toiduaineid viiakse igal aastal saagiga mullast välja. Teaduslikult on tõestatud, et mulla viljakuse alalhoidmiseks ja saagikuse tõstmiseks tuleb igal aastal orgaaniliste ja mineraalväetistena mulda tagastada vähemalt 80% taimede poolt ära kulutatud lämmastikust, 110% fosforist ja 70-80% kaaliumist.

Üheks oluliseks suunaks kaasaegses põllumajanduses on pinnase fosfaadirežiimi optimeerimine ja reguleerimine. See määrab ära kogu väetamise süsteemi põllukultuuride rotatsioonis ja nende saagikuse püsivuse erinevates mullastikutingimustes.

Tasub meenutada, et fosfor kui toiteelement määrab ära põllumajandustootmise strateegia, olles ainus ja asendamatu energiakandja taimede ja loomade elutegevuses.

Looduses ei ole naturaalseid pinnase fosforivarude täiendamise allikaid. Fosfori allikaks on mineraalsed ja orgaanilised keemilised ühendid, kultuurpõllumajanduses aga on selleks apatiidi- ja fosforiidimaagist saadavad fosforväetised. Fosforipuudus põhjustab taimede kasvu ja küpsuse viibimist. Selle elemendi optimaalne manustamine suurendab saagikust, saagi kvaliteeti ning kasvamise ja küpsemise kiirust. Lisaks tõuseb külmataluvus, kuivataluvus vastupidavus maharullimisele ja haigustele.

Fosfori puudumisel pinnases väheneb järsult lämmastiku efektiivsus, kõrgete lämmastikudooside kasutamine aga põhjustab saagikuse langust. Liikuva fosfori optimaalne kogus pinnases, mille juures saab põllukultuuride saaki kasvatada, on 15-30 mg pinnase iga kg kohta. Liikuva fosfori sisalduse puhul umbes 22-27 mg pinnase iga kg kohta moodustub kõrgeim viljakultuuride saak.

Saagiga toitainete mullast väljaviimine on kümneid kordi suurem kui nende väetistega sisseviimine. Mineraalväetiste koguste vähendamine, erosioon ja põllukultuuride saagiga orgaaniliste ainete olulise osa mullast eemaldamine põhjustab mulla viljakuse, saagikuse ja põllumajandusliku toodangu kvaliteedi vähenemist, huumuse kahanemist ja selle mineraliseerumist.

Tuleb meenutada, et huumus on pinnase viljakuse aluseks, see on omamoodi reserv taimedele vajalikest toitainetest, avaldades suurt mõju pinnasele ning olles energiaallikaks paljudele kasulikele mullaorganismidele. Rikkalikul huumusel kasvades on pestitsiidide negatiivne mõju taimedele väiksem ja suureneb mineraalväetiste efektiivsus.

Süsteemse, ebapiisava väetamise tõttu suureneb igal aastal selliste pinnaste arv, milles on madal liikuva fosfori ja huumuse sisaldus. Ebapiisava väetamise tulemuseks on pinnase viljakuse edasine langus.

Lihtsate ja keerukate fosforväetiste (superfosfaat, ammofoss jm) tootmine on energiamahukas ja kõrgtehnoloogiline protsess. Selle tulemusena on nende väetiste hinnad suhteliselt kõrged ning sõltuvad nafta, maagaasi, väävli, happe, ammoniaagi ja muude keemiatoormete olemasolust ja hindadest. Seoses fosforväetiste puuduse ja kõrge maksumusega suureneb paljudes riikides huvi vähem energiamahukate ja odavamate fosforväetiste vastu, mille hulka kuulub ka fosforiidijahu.

Fosforiidijahu kasutati esimest korda väetisena Prantsusmaal, kus fosforiidilademed avastati 1818. aastal. 1881. aasta lõpuks oli Prantsusmaal juba 80 fosforiidijahu valmistanud tehast; tänaseks on lademed peaaegu ammendunud.

Rukis, oder, nisu – 5 ts/ha, mais – 21, tatar – 3, raps – 8, lina – 3, lääts, kikerhernes – 4, kartul – 48, riis – 9,5, puuvill – 5, safloor – 1,4, porgand – 38, peet – 79,4. Fosforiidijahu kasutamine ei suurenda ainult saaki ja selle kvaliteeti, vaid tõstab ka pikemaks ajaks (3-5 aastaks) liikuva fosfori sisaldust pinnases, mis on üks mullaviljakuse peamisi eeldusi.